Posted on september 10, 2016 by Teele Vaalma

Käisin 21.-27 juunil Wikimedia liikumise suurimal iga-aastasel üritusel, Wikimanial, mis seekord toimus Itaalias Esino Larios.

I have suffered from extreme anxiety since high school- i have had several panic attacks, and have been on medication for years. It can take from one week to two weeks to start taking clomid, depending on University your body's response to the drug. The sexual and reproductive health clinic is a good place to start when you are trying to navigate sex with your partner.

The cost of nolvadex is about ,000, but if you want to take it for a test, there is no reason to pay the full cost for a simple test. These generic companies sell a generic drug at the same time nationwide as the branded form. The total cost of a single bottle of amoxicillin is .40, but you would be charged .60 in addition to the cost of the drug, for a total of .40.

Reisi põnevused hakkasid pihta juba enne kui reis ise. Sellist rahvamassi ja järjekordi kell pool kuus hommikul Tallinna lennujaamas polnud ma veel varem kunagi näinud. Turvakontrolli läbimiseks kulus kõvasti aega ning äärepealt oleks lennuk ilma minuta õhku tõusnud. Õnneks võeti siiski peale.

Ümberistumine Frankfurdis ja seejärel maandusingi Milano Malpensa lennuväljal, esimest korda Itaalias. Vikirahvast võtsid lennujaamas vastu vabatahtlikena kohaliku kooli õpilased ning panid hoolikalt nimekirja järgi bussi peale, mis Alpide poole teele asus. Selleaastane Wikimania oli väga paljus eriline.

Toimumiskohaks oli 800 elanikuga küla Esino Lario umbes 900 m kõrgusel Alpi eelmäestikus. Tee sinna oli käänuline ja kitsas, ühel küljel kaljusein üles ja teisel pool alla suundumas, kuid bussijuht sellest ei hoolinud ja lasi hoogsaid kurve võttes võimalikele nurga tagant vastu sõitjatele reipalt signaali. Sarnaseid busse vooris päeva jooksul külla veel mitmeid, igaühes järjekordne seltskond ootusärevaid konverentslasi kogu maailmast.

Külakene oli tõesti väike, juba mõne tunniga sain aru, kui lähedal kõik asub, mis siis, et pidevalt pidi eri paikadesse jõudmiseks kallakutest tänavatest üles rühkima. Ringi kõndides märkasin palju sõpru, kes ka juba kohale olid jõudnud.  Oli hea tuttavaid nägusid näha.

Aga no need mäed! Ma olin enne ka mägesid näinud, aga ikkagi oli vaade rohelise metsaga kaetud hiiglastele muljetavaldav. Mina ja MTÜ Wikimedia Eesti assistent Mari olime elukohaks saanud korteri, mille rõdult avanes filmilikult romantiline vaade tüüpilistele Itaalia majadele ja mäestikule taustal. Tegin nalja, et jaanitule asemel võiksime proovida üle mägede hüpata.

Järgmisel hommikul hakkas pihta eel-konverents, kus toimusid õpitoad, häkaton ja muud eriüritused. Enne seda tuli hakkama saada hommikusöögiga, mis koosnes magusatest saiakestest, koogist ja küpsistest. Mitte minu maitse järgi hommikul. Õnneks on itaallastel vähemalt kohviga kõik hästi.

Mina osalesin õpitubades, kus kuulsin kasulikku infot Wikimedia Foundationi pakutava rahastustoe ja muude toetusmeetmete kohta, lühiettekandeid vikipedistide ja kogukondade edukatest projektidest, nippe ja nõuandeid tööriistade ja rakenduste kohta, mis aitaks projekte paremini korraldada (nt jälgida meediafailide vaatamisnumbreid), ning juhiseid oma õpikogemuste teistele kasulikku vormi panemise kohta.
Konverentsi osalejate toitlustamine oli korraldatud väga imetabaselt. Küla kõik toitlustusasutused olid selleks tarbeks täisvalmisolekus ja oma jõude veelgi täiendanud, mõned spetsiaalselt uuesti avatud. Osalejatele olid jagatud talongid, millest igale märgitud juhuslikkuse põhimõttel erinev koht, kus osaleja siis talongile märgitud päeval oma lõuna- või õhtusööki süüa saab. Läbiv joon konverentsil oli söögitalongide vahetada püüdmine tuttavate ja isegi juhuslike möödujatega, et oleks võimalik sõpradega koos einestada. Söömaajad olid aga pikad ja põhjalikud, alati vähemalt kolmekäigulised ja koosnesid põhiliselt pitsast või pastast nagu Itaaliale kohane.

Ettekanded, õpitoad ja muud üritused toimusid paralleelselt ja korraga kõikvõimalikes paikades: küla koolis, teatrisaalis, endises muuseumis, uues muuseumis ja mujal. Konverentsi moto oli „Wikimania goes outdoors“ ehk siis „Wikimania läheb õue“. Mitmed üritused toimusidki otse tänavatel ja eks ju ka ringiliikuvad inimesed kohtusid, vestlesid ja veetsid aega just väljas.

Teist eelkonverentsi päeva alustasin sessiooniga sellest, kuidas Saksa Wikimedia haruorganisatsioon toetab Saksamaa linnades kohalike vikipedistide rühmade kooskäimiskohti: rendib ruume ja toetab varustusega. Tähtis tähelepanek oli see, et initsiatiiv tuleb seejuures altpoolt, vikipedistidelt endilt, kes tahavad aktiivselt koos käia ja oma ühistegevusi korraldada. Järgmiseks osalesin töötoas, kus püüti sõnadesse ja kirjalikku vormi fikseerida projektide kaugemat ja kaudsemat mõju, mis ei ole tavaliselt lihtsasti mõõdetav ja numbrites väljendatav. Meetod nimega Outcome mapping tundus huvitav, aga vajab veidi rohkem süvenemist ja uurimist-puurimist, et seda tulemuslikult kasutada.

Järgmiseks tutvustas Wikimedia Foundationi töötaja Asaf Bartov mitte ametliku programmi osana, kuid sellest hoolimata kuulajaid täis tuubitud toale Wikidatat, mis on üks uusimaid, kuid potentsiaalikamaid Wikimedia sisuprojekte. Sellest meeleolukast ettekandest pidin ma tingimata osa saama ning ei pettunud. Nüüd kaunistab minu arvutikaant ka Wikidata kleeps.

Wikimanial oli ka sel aastal avatud Community Village ehk nii-öelda kogukonnaküla, kus eri maade ja kogukondade esindajad said huvilistele oma tegemisi tutvustada ja materjale esitleda. Aitasin sõpradel bulgaaria kasutajagrupist nende lauda korda seada ning üldse liikusin konverentsi jooksul tihti ringi nendega koos, mistõttu küsisid mõned inimesed juba, kas minagi Bulgaariast olen. Mõttelist Eesti lippu sai siiski ka kõrgel hoitud, sest naljaga pooleks, kes siis Wikimedia liikumises eestlasi ei tea. Või siis vähemalt Kesk- ja Ida-Euroopa regioonis.

Reede hommikul hakkas siis peale see päris õige Wikimania piduliku avamisega, mis toimus küla suurimas hoones, spordihallis. Kuid isegi sinna ei mahtunud kõik konverentsikülalised ära, sest oli neid ju üle tuhande. Lähedal asuvas saalis, kuhu minagi siis suundusin, pidi korraldatama videoülekanne, aga nagu vahel ikka juhub, tekkisid tehnilised takistused ja saaliseinal näidati avamise asemel kiisuvideosid. Võtsin julguse kokku ja pressisin ennast spordihalli. Sain kuulda, kuidas terve küla ja rohkemgi oli kaks aastat suureks sündmuseks valmistunud. Remonditud oli asulasse suunduvat teed, ümber ehitatud ja erivajadustega inimestele kohandatud hooneid, toodud kohale tõhus internetiühendus ning õpetatud kogu külarahvale inglise keel selgeks, et nad saaksid vabatahtlikena sündmuse korraldamisele abiks olla. Jimmy Wales kuulutas välja, et Wikimedia Foundationi uueks tegevjuhiks saab vahepealne tegevjuhi kohusetäitja Katherine Maher, millele saal aplodeeris püsti seistes. Konverents oli alanud väga positiivselt.

Järgmiseks osalesin töötoas, kus väikestes gruppides vaagisime kogukonna tagasiside saamise võimalusi (küsitlus, konsultatsioon, kogukonna soovide nimekiri jm). Eesti Vikipeedias on proovitud Ideepanga formaati, kindlasti on kavas korraldada ka küsitlusi.

Ettekandest „Verifiability of Wikipedia“ (’Vikipeedia tõendatavus’) jäi kõlama uuringutulemus, et vikipedistid mõistavad nii tudengitest kui ka raamatukogutöötajatest paremini viitamise ehk tõendatavuse olulisust ning viidetega varustatud Vikipeedia artiklid on selle üheks parimaks näiteks.

Õhtul ei saanud üle ega ümber Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna kokkusaamisest, kus anti muu hulgas ülevaade regiooni järgmise konverentsi korraldamisest ja programmi valmimisest (konverents toimus augusti lõpus Armeenias).

Laupäeval kuulasin kaastöölistele identiteedile ja kitsamalt soolisele lõhele pühendatud ettekannete sarja. Väga edukas ja ilmselt ka Eestis järeletegemist ootav projekt on WikiProject Women in Red, mis seisneb tähelepanuväärseid naisi nimetavatest punastest linkidest (ehk kirjutamist ootavatest artiklitest) koosnevate loendite loomises, et saaks neid punaseid nimekirju muuta siniseks (luua puuduvad artiklid).

Iisraeli haruorganisatsiooni esindajad rääkisid neile antavatest nö materiaalsetest annetustest ja tasuta teenustest, mille nad saavad väljendada rahaliselt ning lisada arvuliselt oma ressurssidesse. Muu hulgas lähevad sinna hulka vabatahtlike töötunnid.

Õhtul osalesin ka Wikimedia organisatsioonide juhatuste esimeeste koosolekul (meie juhatusest ainsa konverentsil osaleva liikmena), kus vastselt Wikimedia Foundationi juhatuse esimeheks valitud Christophe Henner rääkis juba toimunud ja tulevastest muutustest Foundationi juhatuse otsustuskultuuris.

Pühapäeval kuulasin ettekannet uurimistööst aktiivsete kaastööliste hulga ja koosseisu muutumisest aastate jooksul eri keelte Vikipeediates. Graafikud näitasid erisuguseid mustreid näiteks uute tulijate vähenemise algushetke kohta.

Tegime ka kauni eestlaste ühispildi mägede taustal. Seekord oli meid Eestist Wikimaniale jõudnud viis.

Ja oligi aeg konverentsi lõputseremooniaks. See toimus kõrvetava päikese käes rahvarohkel väljakul ja kõned olid peamiselt itaalia keeles, sest kohal oli ka palju külaelanikke. Omaette lõbusa ja mõistatusliku üllatuse pakkus platsi ääres seisev kiirabiauto, kust läheduses seisjatele (ka mulle) tiramisut ulatati.

Samal õhtul aga tabas Esino Lariot rahetorm. Saju alguse hetkel olin majas, kus asus konverentsi registreerimiskeskus, ning pidin seal koos hulga inimestega saju lõppemist ootama. Umbes tunni jagu väikses ruumis püstijalu seismine väsitas kõiki ja lõpuks tehti vapratest ootajatest lõbus ühispilt.

Nii see Wikimania otsa saigi. Sessioone ja üritusi, kuid ka kohtumisi huvitavate inimestega oli palju. Järgmisel aastal toimub Wikimania juba Kanadas.

Vaata selleaastase Wikimania fotosid, videoid ja slaidiesitlusi siit.