Kodu / Määratlemata / Loovuse südames asub avalik omand

Loovuse südames asub avalik omand

Posted on

2019. aasta autoriõigusenädala #CopyrightWeek lõpetuseks avaldame Glyn Moody artikli avaliku omandi ja loovuse teemal. Selle keskmes on järgnev mõte: “Autoriõiguse poliitika peaks loovust julgustama, mitte takistama. Autoriõiguse liialt pikk kestus piirab meie võimalusi meie ühist kultuuri kommenteerida, kritiseerida ja ümber töötada.”

Glyn Moody on inglise esseist, tehnikaajakirjanik, blogija avatuse, ühisomandi, autoriõiguse, patentide ja digiõiguste teemal. Selle autori kogu looming ilmub CC BY 4.0 litsentsi all.

Hiljuti juhtus midagi märkimisväärset. Esmakordselt 20 aasta jooksul jõudsid USA-s uued teosed avalikku omandisse. 1923. aasta looming pidanuks muutuma igaks otstarbeks vabalt kasutatavaks 1999. aastal, mil lõppes autoriõiguste standardne 75-aastane kaitseaeg. Kuid 1998. aastal võttis USA Kongress vastu seaduse, mis pikendas nende teoste autoriõiguslikku kaitset veel 20 aastaks, nii et 1923. aastast kuni 1977. aastani ilmunud teoste autoriõigused kestavad kokku 95 aastat.

Ehkki loomingu, sealhulgas paljude tuntud teoste niisugune järsk voog avalikku omandisse on teretulnud, on ka häbiasi, et sellel 20-aastasel pausil üldse tekkida lasti. Tänapäevase autoriõiguse keskmes on kokkulepe: vastutasuks piiratud kestusega ja riiklikult tagatud monopoli eest oma teoste levitamisele lubavad loojad, et monopoli lõppedes läheb nende looming üle avalikku omandisse.

Teooria selle taga ütleb, et garanteeritud kaitseaeg toimib motivaatorina uute teoste loomiseks. Kuid ilmselgelt ei saanud autoriõiguse pikendamine 20 aasta võrra 1998. aastal kuidagi põhjustada suurema hulga teoste loomist 1923. aastal. Tagasiulatuv pikendus ei andnud midagi algsetele loojatele, ent põhjustas tegelikku kahju avalikkusele, kellele keelati ligipääs nende osale autoriõiguse aluskokkuleppes lubatust – 1923. aasta teoste vabakasutusele. See USA autoriõiguse õigustamatu pikendus 1998. aastal võttis inimestelt selle, mis kuulus õigusega neile, ning niisugust tegevust nimetatakse tavaliselt varguseks. Uute avalikus omandis teoste puudumine kahekümne aasta vältel on seega tegelik autoriõiguse vargus, erinevalt mullist, mida koopiatööstus sageli puhub.

Autoriõiguse tagasiulatuv pikendamine selleks, et julgustada surnud kunstnikke minevikus rohkem teoseid looma, on ilmne absurd. Aga kuidas on lood autoriõiguse endaga? Kas on mingeid tõendeid, et see on tähtis stiimul elavate kunstnike loovuse jaoks?

Shakespeare suri sada aastat enne seda, kui tänapäevane autoriõigus 1710. aastal Anne’i statuudiga sündis. Prantsusmaal polnud klassikute Molière’i, Racine’i, Rousseau ja Voltaire’i ajal mingit autoriõigust. Itaalia suurim luuletaja Dante Alighieri suri 1321, umbes kuussada aastat enne autoriõiguse juurutamist Itaalias. Saksamaa esimene autoriõiguse seadus ilmus Preisimaal 1837. aastal, mis tähendab, et ei Goethe ega Schilleri teostel ei olnud iialgi seaduse kaitset. Aleksandr Puškin seevastu jõudis Venemaa esimese autoriõiguse seaduse ära näha. See võeti vastu 1828. aastalmõni aasta enne Puškini surma duellil saadud haavadesse. Kuid oma meistriteost, värssromaani “Jevgeni Onegin” alustas ta 1823. aastal. Nii et vaevalt sai teda paljude venelaste seas vene kirjanduse suurimaks peetavat teost kirjutama ajendada väljavaade saada teosele valitsuse tagatisega monopol.

Mis kehtib kirjanduse kohta, on tõesemgi teistes kunstides, mis kõik said autoriõigusliku kaitse palju hiljem kui kirjasõna. See tähendab, et J. S. Bach, Mozart ja Beethoven lõid oma teosed autoriõiguse kaitseta, nii nagu sündis kogu renessanss- ja barokk-kunst. See hõlmab maalikunstnikke nagu Leonardo da Vinci, Rubens ja Rembrandt, skulptoreid nagu Michelangelo ja Bernini ning arhitekte nagu Brunelleschi ja Wren.

Ehkki autoriõigus ei mänginud lääne tsivilisatsiooni suurimate meistriteoste sünnis vähimatki rolli, oli avalik omand seevastu elutähtis. Loomulikult ei kasutatud seda mõistet enne, kui autoriõigus ta eitusena esile kutsus. Enne autoriõigust oli kõik avalik omand – rikkalik varamu, mida kunstnikud võisid kasutada kaudse allikana ja otseseltki, et luua selle alusel uusi teoseid ilma kelleltki luba küsimata.

Shakespeare on täiuslik näide sellest, kuidas loovus enne autoriõiguse sündi toimis. Kõik tema näidendid põhinevad suuremal või vähemal määral olemasolevatel lugudel, ajalookroonikatel, luuletustel ja teatritükkidel. Tema võla suurus varasema alusmaterjali ees saab ilmseks ühes tema suurimatest näidenditest, “Kuningas Learis“. Shakespeare kasutas mitte üksnes infot Raphael Holinshedi 1587. aastal avaldatud raamatust “Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kroonikad”, vaid veel paljudest allikast, sealhugas varasemast näidendist “Kuningas Leir”, kuni sõnasõnalise kopeerimiseni välja. Võimalike allikate seas on anonüümne näidend “Kuningas Leir” (ilmunud 1605), John Higginsi “Magistraatide peegel” (1574), John Marstoni “Pahasoovija” (1604), “Londoni kadunud poeg” (1605), Montaigne’i “Esseed”, mille tõlkis inglise keelde John Florio 1603. aastal; William Harrisoni “Ajalooline kirjeldus Britannia saarest” (1577), William Camdeni “Märkmepudi Britannia teemal” (1606), William Warneri “Albioni Inglismaa” (1589) ning Samuel Harsnetti “Deklaratsioon koletu paavstliku pettuse teemal” (1603), millest pärineb osa väljendeist, mida kasutas Edgar hullust teeseldes.

Shakespeare polnud sugugi ainuke, kes võttis, mida tahtis, kust aga sai ja millal iganes tal seda tarvis läks, tehes laenatust midagi uut ja paremat. Autoriõiguse ja selle piirangute puudumine tähendas, et loojate ees ei seisnud mingeid õiguslikke takistusi, kui nad rajasid uue ehitise teiste loodud vundamendile. Händel ei näinud teiste heliloojate teemadele uute teose kirjutamises mingit probleemi. Bach kirjutas ümber kaasaegsete heliloojate terveid teoseid, näiteks Vivaldilt, seades neid  uutele esituskoosseisudele.

Kui Mozart komponeeris “Figaro pulma“, ei pidanud ta alustama läbirääkimisi Prantsuse kirjaniku Beaumarchais‘ga, kes kirjutas näidendi, millel ooper põhineb. Samamoodi poleks Beethovenile pähegi tulnud, et ta peaks küsima Schillerilt luba, et kasutada oma üheksanda sümfoonia finaalis luuletust “Ood rõõmule“, või kooskõlastama iga tekstis tehtud muudatuse luuletajaga. Nad kõik eeldasid, et neil on vabadus kasutada nende eelkäijate ja kaasaegsete teoseid, ning möönsid, et nende endi teostega võivad teised samamoodi talitada.

Võrrelgem seda olukorda tänapäevasega. Eric Whitacre on üks tänapäeva tuntumaid ja populaarsemaid heliloojaid. Ta on kuulus mitte üksipäini muusika autorina, mis on laia publiku seas armastatud, vaid ka entusiastliku tegevuse poolest internetis, kust võib leida näiteks tema Virtuaalse Koori esinemisi, millest üht on YouTube’is vaadatud ligi kuus miljonit korda.

1999. aastal telliti Whitacre’ilt kooripala 50-aastase abielu järel mõnenädalase vahega surnud abielupaari mälestuseks. Tal paluti seada muusikasse Robert Frosti tuntud luuletus “Seisatades metsas lumisel õhtul“. Tekst inspireeris Whitacre’it looma ühe tema kõige meeldejäävamaist teostest, mida ka ohtralt esitati. Siis aga avastas helilooja, et vastupidiselt tema algsele uskumusele polnud tal luba luuletust oma heliloomingus kasutada.

Pärast PIKKA juriidilist vaidlust (pikk kirjavahetus, palju esindajaid) keelasid Robert Frosti pärijad ja nende kirjastaja Henry Holt Inc. mul puises keeles ja rangelt luuletuse kasutamise avaldamiseks või esitamiseks kuni teksti üleminekuni avalikku omandisse 2038. aastal.

Olin täiesti löödud. Mu teos oli surnud ja jäi mu voodi alla vedelema järgnevaks 37 aastaks pärijate ja juristide totra otsuse tõttu.

Lõpuks suutis Whitacre oma teose siiski päästa, kui ta palus oma luuletajast sõbral, kellega oli varemgi koostööd teinud, kirjutada uued sõnad, mis sobiksid olemasoleva muusikaga. Tulemuseks oli “Sleep“, mida on samuti esitatud Whitacre’i Virtuaalse Koori projekti raames. Sellel lool oli õnnelik lõpp, kuid ainult seepärast, et Whitacre juhtumisi tundis kedagi, kellel olid vajalikud oskused ja kes oli valmis teda aitama.

Igatahes näitab see juhtum, et probleemi poleks iial tekkinud, kui luuletus oleks olnud avalikus omandis (nagu see iroonilisel kombel nüüdseks on – “pärijad ja juristid” eksisid). See toonitab, kuidas avaliku omandi vaevavaba loomus edendab loovust, hoides selle teelt kõrvale ja lubades inspiratsioonil vabalt lennelda. Võrrelge seda autoriõigusega, mis on vältimatu takistus nende loojate teel, kes tahavad teiste tööd austada seda edasi arendades. Tänapäeval toob autoriõiguslik monopol kaasa sedavõrd jõulised õiguslikud ja majanduslikud ähvardused, et ta mitte ei õhuta loometuld, vaid lämmatab selle sootuks. Kui me tahame saada rohkem niisuguses laadis ja mõõdus suurt kunsti, nagu lõid Shakespeare ja teised temasugused geeniused, vajame rohkem avalikku omandit, mitte rohkem autoriõigust.

P. S. Eesti oludes ei ole Whitacre’i lool õnnelikku lõppu. Autoriõigus on territoriaalne ning ühes riigis vabakasutusse jõudnud teos võib teises endiselt kaitstud olla. Suur osa USAs 2019. aasta 1. jaanuaril avalikku omandisse jõudnud teoseid ei ole Eestis ikka veel vabad, kuna USAs loetakse nende kaitsetähtaega 95 aastat alates esmaavaldamisest 1922. aastal, Eestis aga 70 aastat alates autori surmast. Robert Frost suri 1963. aastal ning kui tahaksime “Lumise õhtu” tõlke siinkohal Glyn Moody teksti järelsõnana avaldada, peaksime ootama blogipostitusega 2034. aastani, mis tänavuse autoriõiguse nädalaga enam eriti hästi ei seostuks. – Tõlkija märkus.

Originaal: #CopyrightWeek – At the Heart of Creativity Lies the Public Domain

Tõlkis Raul Veede.

Päisepilt: Josef Wagner-Höhenbergi maal “Notari juures”. Teos on vanusest tulenevalt avalikus omandis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Top