Anna Mazgal, Wikimedia Deutschland

If you take the pills in this price, you will have a similar effect. It seems http://alfaric.com/12071-ho-preso-due-compresse-da-5mg-levitra-13538/ impossible (in fact, it has proven impossible) that the. You may need to eat fewer foods that contain high amounts of sodium, and, if you want to drink more fluids, you may need to.

In this chapter, we will discuss about growth of long face hair, ways to grow beard naturally, face shaving, how to grow long beard naturally and artificial ways. Nolvadex-associated headache was the most common ade reported kamagra 100mg apotheke Saint-Léonard by all the participants, including both placebo groups. It is given as a single antibiotic, either orally or intravenously,

Kuidas teha poliitikajärgses maailmas lobitööd hea autoriõiguse nimel? See ei ole lihtne, kuna meie maailm on ka faktijärgne maailm: poliitikud tunduvad hoolivat rohkem turundusest kui tõendustest. Võib-olla — kui faktid pole enam olulised — peaksime püüdlema parema propaganda poole?

Autoriõigus, mis poleks tühi mull

See “parem propaganda” ei tohiks olla populistlik ega põhineda valedel. Digiõiguste organisatsioonid vajavad paremat, mõjusamat narratiivi, et veenda inimesi rohkem hoolima. Tuleb katsetada uusi lähenemisi, sest Euroopa kodanikud ei teadvusta endale, et autoriõigus seob neid iga kord, kui nad internetist uudiseid, teavet või meelelahutust saavad.

Vajame ka veenvamaid viise kõnelemaks õigustest digikeskkonnas, sest tänapäeval on igaüks looja; ainus vahe on selles, et mõned meist teadvustavad end loojana ja paljud ei teadvusta. Need, kes seda ei tee, ei usu ühtlasi, et meie pisikesed loomeaktid, nagu netti riputatavad meemid või fotod, oleks piisavalt suured, et neid loominguna käsitleda — kuid see ei muuda asjaolu, et me kõik oleme tegelikult loojad.

Loovusest kuulsuseni

Mõlemal juhul on loovus eneseväljenduse elutähtis osa ning eneseväljendus on lahutamatu osa inimese identiteedist. Tänapäeval on kõigist kolmest — loovusest, eneseväljendusest ja identiteedist — saanud turukaup, eriti sotsiaalmeedia vahendusel. Niisiis: mis juhtub, kui need kolm turule viiakse?

Juhtub see, et kultuur “kuulsustatakse” (andke andeks, aga kui sellist sõna olemas ei ole, siis tuleb see teha).

Tavalised inimesed, kes ei ole “päris loojad”, on üha enam hõivatud omaenda isiku brändimisega. Üha tähtsamaks saab, kuidas meid nähakse ja kuidas me tahame, et meid nähtaks meie piltide või kultuuriliste eelistuste kaudu, mida sotsiaalmeedias esitleme. Mõnikord võib lihtsustatud, 140 tähemärgist koosnev kaubamärk saada olulisemaks kui see, kes me keeruliste inimolenditena tegelikult oleme. See on nii psühholoogiline kui ka kultuuriline nähtus.

Elukutseliste loojate või nende jaoks, kes üritavad oma loometööst ära elada, on tulemus veidi teistsugune ning seda on kenasti kirjeldatud õiglase interneti kampaaniavideos. Fair Internet on algatus, mis püüab tagada esitajatele võõrandamatu õiguse tasule. Kampaania korraldajad väidavad, et niisugune abinõu on tarvilik, sest valdavalt on esitajatel probleeme läbirääkimistel suurte tootjafirmadega. Üksnes suurimad tähed saavad head tingimused, ülejäänutega tehakse kehvad lepingud. Miks siis ei tehta kampaaniat, et saavutada läbirääkimistel suuremat jõudu tootjafirmade vastu, jääb arusaamatuks, kuid diagnoos on iseenesest õige.

Kuulsustamine muudab loovuse nullsummamänguks, millest saab võita vaid see, kes on rohkem võimu kui teistel.

Kui meile läheb nii väga korda, et meid õigesti nähtaks, muutume riskitundlikumaks nii üksikisikute kui ka ühiskonnana. See on mainemajandus ning maine ei ole nagu raha või omand: kui sa sellest ilma jääd, on seda palju raskem tagasi saada. Riskitundlik ühiskond muutub kuulekaks ühiskonnaks.

Ühiskond muutub klientideks, loovusest saab sisu

Riskitundlikule ühiskonnale on üha lihtsam asju maha müüa. Madal riskitase on ärile hea — igasugusele ärile, sealhulgas loometööstusele. Meie universaalset mitte eriti seiklusjanust vajadust kultuuri ja meelelahutuse järele on kerge rahuldada massitooteloovusega.

Enamik kättesaadavat massikultuuri on riski vältiva ärimudeli toodang. Kuid loovuse olemuses on riskantsus: tung seada esteetiline, kultuuriline või poliitiline status quo kahtluse alla.

Mõelgem sellele. Niimoodi asi lihtsalt ei tööta! Ja seda mõtet on väljendanud mitmed tunnustatud loojad, näiteks režissöör Martin Scorsese. “Filmikunst on läinud,” ütles ta oma hiljutises intervjuus.

Tema viimase filmi “Silence” tegemine nõudis suurt vaeva ja ohtrat välisrahastust. Kui juba Scorsese nii ütleb, siis me oleme tõesti hädas. Jah, eri- ja heliefektidest kubisevad superkangelaselood on toredad ja “Blade Runneri” järg on lahe. Aga vaatame tõele näkku: massikultuuris ostame me rõõmuga lõputuid uusversioone tootest, mis meile juba varem meeldis.

Risk, valed ja videokassetid

Õnneks pakub digimaailm erinevalt interneti-eelsetest tehnoloogiatest ja ärimudelitest võimalusi loomingusse üsna riskivabalt investeerida. Mõned teevad meeme naljapärast, mõne jaoks saab sellest karjäär, loometegevus lokkab. Internet on imeline mänguplats, kus inimesed saavad ise otsustada, mida nad oma oskustega peale soovivad hakata, ning tulemusi kärmelt publiku peal katsetada.

Uued tehnoloogiad pakuvad neid uudseid võimalusi, kuid vanadele ärimudelitele, mis ikka veel nutavad taga videokassette, pakuvad nad uusi alasid oma õiguste ärakasutamiseks.

Ja kui me vaatame käimasolevat Euroopa autoriõiguse reformi sellest vaatenurgast, saab järsku selgeks, et Euroopa Komisjoni väljapakutud kujul ei ole see teps mitte juhuvalim lõdvalt seostuvaid sekkumisi. Autoriõiguse reform on ühtne lähenemine, mille eesmärgiks on tagada, et intellektuaalomandi õiguste uued rakendusalad saaksid kindlalt tarastatud ning oleksid saagikoristuseks küpsed.

Võtame näiteks võrguteenuste pakkujatele kohustuslikuks tehtavad sisufiltrid. Neist kujuneks internetis toimuva loometegevuse üle kontrolli saavutamise viimane sõna. Filtrid võimaldaksid õiguste valdajatel suurt hulka üleslaaditavast sisust raudses haardes hoida. Kuna seda laadi filter kõrvaldab igasuguse kasutajasisu, mis kätkeb (juhuslikult või ettekavatsetult) mistahes muu osapoole muusikat, liikuvat pilti või fotot, jääb internetti alles vaid see, mida suur äri meile ise pakkuda soovib.

Juba olemasolevatele suurfirmadele annab see tohutu eelise. Neil on juba käes võimekus toota sisu (või osta litsentse), mis jääb internetis ainsana lubatuks. Meil jääb valida vaid “Harry Potteri ja Saladuste Kambri” ja “Harry Potteri ja Sokke Sööva Pesumasina mõistatuse” vahel, kui see enam ongi üldse mingi valik.

Mõistagi leidub edaspidigi hulljulgeid loojaid, kes söandavad panustada ja tulevad lagedale võimsate algupäraste teostega. Muidugi jäävad mõned neist silma suurele ärile, mis otsib uusi nägusid ja kaubamärke. Ja teate mis, neile pakutakse nadi lepingut.

Ainuke vabadus, mida me praegu autoriõiguse reformiga seoses teostama ei peaks, on vabadus mitte hoolida.

Communia blogipostituse tõlkis Eva Lepik.

Anna Mazgal töötab Wikimedia Deutschlandi poliitikanõunikuna Brüsselis. Varem on ta olnud Poola digitaalõigusi ja haridust edendava organisatsiooni Centrum Cyfrowe poliitikajuht. Ühtlasi on Anna avaliku omandi ja kasutajaõiguste kaitsmisega tegeleva ühenduse rahvusvahelise COMMUNIA president. Ta tegeleb trummimängu ja joogaga. Kirgliku reisihuvilisena on ta ka suur Eesti fänn, eriti meeldib talle Lahemaa.

Postitus rajaneb ettekandel, mille Anna pidas Varssavis toimunud üleeuroopalisel autoriõiguste konverentsil Copycamp 30. oktoobril 2017.