20.–21. novembril 2015. aastal toimus Brüsselis kolmas Big Fat Brussels Meeting, mille peamine eesmärk oli tõlkida Wikimedia Foundationi poliitika- ja lobitegevuse agenda Euroopa Liidu poliitilisse konteksti. Ürituse peakorraldaja oli Dimitar Dimitrov, Free Knowledge Advocacy Group EU liider, kes on juba mõned aastad Wikimedia Euroopa haruorganisatsioonide rahastusel Brüsselis lobitööd teinud ning tunneb võimukoridoride käänakuid ja seal toimetavaid tegelasi põhjalikult.
So it is necessary for you to always use an antibiotic. Your doctor may prescribe medicine for https://elaboraservizi.it/60640-comprare-cialis-5-generico-online-93227/ this condition. The drug works in the penis by enhancing the body's ability to create.
I searched for a drug that is affordable but still effective. The vps are required plaguy for the full suite of windows 8 features for the first time ever in the current iteration of windows 8. My sister has been having headaches for about 8 years now.
Seni poliitiliselt neutraalseks jääda üritanud Wikimedia Foundation tuli juba eelmisel kevadel Wikimedia Berliini konverentsi ajal välja oma suurte teemade viisikuga, kuna muutuvas maailmas neid küsimusi ignoreerida pole lihtsalt enam arukas. Nendeks teemadeks on ligipääs, tsensuur, autoriõigus, vahendaja vastutus ja privaatsus; kõigil neil on omakorda mitmeid nüansse, millest kõik pole Euroopa Liidu piires ühtviisi aktuaalsed.
Kuna läksime Brüsselisse Riia kaudu, otsustasime mõnetunnist pausi bussisõidu ja Brüsseli-lennu vahel kasutada Läti kolleegiga kohtumiseks. Sõitsime kesklinna ja arutasime Läti kasutajagrupi ühe eestvedaja Mārtiņš Bruņenieksiga, kuidas lätlaste panoraamivabaduse-kampaaniale hoogu anda. Läti ja Leedu autoriõiguses on panoraamivabadus samuti piiratud mitteärilise kasutamise õigusega, nagu Eestiski.
Hiljuti Wikimedia Foundationi poolt tunnustatud ja aktiivselt tegutsema hakanud Läti kasutajagrupp algatas ühe esimese asjana allkirjade kogumise, et panoraamivabadust kehtestav seaduseelnõu rahvaalgatusena parlamenti viia. Lätis on selleks vaja 10 000 allkirja. Seni on suudetud koguda vaevalt viiendik sellest arvust, sest Läti meedia pole teemat üldse käsitlenud ja mingit laiemat kõlapinda sel ühiskonnas pole (bänner lätikeelse Vikipeedia päises ei anna kuigi suurt efekti, kui keegi lihtsalt ei tea, mis see on, mida taotletakse). Läti vikikogukonnas meediainimesi pole. Arutasimegi, kuidas sellele vaatamata teavitustöö käima saaks ning millised oleksid võimalused ka Leedu sellesse tegevusse kaasata.
Järgnes tormilisem osa reisist, mis algas tugeva tuule käes laperdavas lennukis (sõit meenutas pigem külateed pidi vänderdavat bussi) ja jätkus lörtsisajuses Brüsselis. Reis toimus umbes nädalapäevad pärast Pariisi terrorirünnakuid, nii et juba lennujaamas hakkasid silma automaatide ja muu relvastusega varustatud sõjaväelased. Õhtul ekslesime oma tänavat ja hotelli otsides tükk aega ja mitmed lahked inimesed juhatasid meid mitmes vales suunas, ent enne päris Molenbeeki jõudmist õnnestus siiski koduuks leida.
Järgmisel hommikul kasutasime seminari alguseni jäänud aega linnaga tutvumiseks. Katedraal oli ikka vana koha peal ja endiselt väga ilus.
Selles suhtes võib katedraalide peale kindel olla: kui oled sattunud linna, kus on katedraal, käi seal alati ära ning sa ei kahetse. Brüsseli katedraal on suur, hall ja ilus nagu elevant, täis vana ja uut kunsti ning kõiksugu põnevaid detaile.
Vanalinn oli täis jõulueelseid turulette, mis oli isegi hea, sest hajameelne Eva oli tulnud hotellist kübarata välja, ilm oli aga tuuline ja niiske. Sestap tuli ta tervise huvides varustada uue ägeda peakattega. Operatsioon õnnestus suurepäraselt, erepunaseid kübaraid müüdi otse tänaval ning juba esimene istus nagu valatult.
Mõistagi oleks kodused väga pettunud, kui Belgias käies ei toodaks neile killukestki šokolaadi. Seega astusime läbi ka šokolaadipoest – enam-vähem suvalisest, sest neid on kõik kohad täis ning lootust mingit teadlikku valikut rakendada ei ole. Varasemad konverentsid on meile õpetanud, et vikipedistidega kohtumistele tasub võtta kaasa paar pakki neid Kalevi komme, mille sisuks on kangemad napsid. Kui sisseostud olid pakitud, koukisime ühe kaasavõetud karbi lahti ja pakkusime ka kommipoe müüjale Eesti kommi. Talle vist tavaliselt ei pakuta, oli meeldivalt üllatunud.
Lõunaks suundusime bürootorni nimega World Trade Center, kus meie seminar aset leidis. Tee viis mööda pagulaskeskusest; maja ees ootavate hallidesse pleedidesse mähkunud inimeste nägudelt paistis, et nemad on juba kõike näinud.
Brüsseli kohtumise esimese päeva eesmärk oli arutleda selle üle, millised Wikimedia Foundationi tõstatatud viie teema aspektidest peaksid olema Wikimedia liikumise huviorbiidis Euroopa Liidus ning kuidas nende puhul oleks kõige otstarbekam poliitika kujundamises osaleda. Otstarbekuse kriteeriumi puhul tuleb mõistagi arvestada sellega, milliste teemadega tegelevad küllaldase intensiivsusega ka muud huvirühmad, millised aga jääksid katmata, kui Wikimedia liikumine kõrvale jääks. Näiteks arvuti- ja internetialase kirjaoskuse edendamine on küll oluline, kuid sellega tegelevad teisedki organisatsioonid. Samuti on oluline arvestada oma jõuvarude ja võimalustega – millistel teemadel oleks üldse realistlik midagi saavutada. Nii ei tundunud ühelegi kohalviibijale, et autoriõigusi kollektsioneerivate organisatsioonide monopoli vastu astumine oleks meile jõukohane ettevõtmine, ehkki pikemas perspektiivis tuleks autoriõiguse sellegi osa reformi vähemalt tõsiselt kaaluda.
Esimesel päeval võeti läbi Wikimedia sihtasutuse avaliku poliitika viis põhiteemat: ligipääs (access), autoriõigus (copyright), õiguslik vastutus (liability), privaatsus (privacy), tsensuur (censorship). Esialgses arutelus jäeti tsensuur kohe kõrvale, kuna see ei ole praegu Euroopa Liidus vikipedistide jaoks kuigi aktuaalne probleem – see ei tähenda mõistagi, et tsensuur poleks probleem mujal või et sellega ei peaks tegelema pikemas perspektiivis.
Samuti leiti, et hetkel kõige olulisem ja pakilisem teema on autoriõigus, kuna selles valdkonnas on nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil liikvel mitmed protsessid, millel tuleb silm peal hoida, anda asjaosalistele pidevalt infot ning tagada, et need ei kulgeks vaba kultuuri piiramise suunas, olgu siis kellegi ärihuvide või pelgalt mõtlematuse tõttu. Wikimedia liikumise vaatepunktist on autoriõiguse ja ligipääsu teemad üsna lahutamatult põimitud. Nii toetab iga selgelt mõtlev internetikasutaja open access’i ehk vaba ligipääsu teadustöödele. Euroopa raamdokumentidesse on sisse kirjutatud, et maksumaksja raha eest tehtav uurimistöö, eriti see, mis valmib valitsemisorganite töö käigus, olgu kas open access või siis public domain ehk avalik omand. Avaliku sektori infodirektiivi täienduste juures on ka Wikimedia liikumine kaasa kõnelnud ning protsessi mõjutanud. Eestis pole seda küsimust paraku kuigi hästi teadvustatud, ehkki viimaste kuude jooksul on mõningaid arenguid märgata olnud, nt linna avaandmetele pühendatud üritus Tartus 5. märtsil.
Samas pole Euroopa Komisjon enda jaoks korralikult defineerinud, mis see open access õieti on. Raamatukogude andmebaaside kaudu kättesaadavate ajakirjade puhul on näiteks lubatud aastane embargo; samuti ei ole suurima mõjuga teadusajakirjad paraku enamasti vaba ligipääsuga, aga maksumüüri taga olevate allikate viitamine Vikipeedias pole eriti viljakas. Mis kasu on lugejal viitest, mida ta näha ei saa?
Panoraamivabaduse laiendamist peeti aga üsna üksmeelselt realistlikuks, mitmes riigis on kampaaniad käimas ning lootus olukorra paranemiseks olemas – ka Belgias ja Prantsusmaal, kus seni mingit panoraamivabadust ei ole. Kuid on ka riike, kus olemasoleva panoraamivabaduse kiuste probleeme tekib. Juttu oli Rootsi kohtuprotsessist, mille autoriõigusi koguv organisatsioon Bildkonst Upphovsrätt i Sverige (BUS) algatas Wikimedia Sverige vastu, sest Rootsi seaduses pole otsesõnu öeldud, et panoraamivabadus kehtib ka teoste kujutiste internetis levitamise jaoks. Praeguseks on WMSE protsessi sisuliselt kaotanud – tagasilöök, millest kogu Wikimedia liikumisel tuleb hakata järeldusi tegema.
Muudest autoriõigusega seonduvatest teemadest leidis käsitlemist mure avaliku omandi (public domain) staatuse pärast. Saksamaal käib praegu protsess, mille algatas WMDE vastu Reiss-Engelhorn-Museum, kus oli digiteeritud juba avalikku omandisse kuuluvat materjali ning muuseum leidis, et digikujutiste laadimisega Vikipeediasse on rikutud nende autoriõigust. Seda laadi probleeme võib vabalt ka Eestis tekkida – olukorras, kus avalikus diskursuses praktiliselt puudub avaliku omandi mõiste, ei osata selle pärast ka erilist muret tunda. Kuidas tagada, et valmiv autoriõiguse seadus kaitseks avalikku omandit selle eest, et digiteeriv institutsioon kahe sajandi eest surnud kunstniku teosele ahnusest või rumaluse tõttu autorikaitse märgi peale lööb?
Vahendaja õiguslik vastutus on teema, millega Eesti meedia puutus kokku, kui Delfi vastu algatati kohtuprotsess kommentaariumi sisu pärast ning Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et Delfi on vastutav lugejate kommentaaride eest. Et alati ei pea sedapidi minema, tõendab värske kohtulahend Ungarist. Vikipeedia kui platvormi üle on kohut peetud näiteks Venemaal. Wikimedia liikumine kavatseb sel teemal säilitada sõnavabadust pooldava hoiaku.
Privaatsuse teema on samuti muudes maailmajagudes aktuaalsem kui Euroopas. Nii on Wikimedia Foundation läinud kohtusse NSA üha nahaalsemaks muutunud jälitustegevuse pärast – otseselt Vikipeedia kasutajate privaatsuse nimel. Internetiotsingute ja raamatulaenutuste ajalugu ei peaks olema põhjuseks kedagi taga kiusata. Teadmine, et see on võimalik, paneb tööle enesetsensuuri ja pärsib inimese intellektuaalset tegevusvabadust. Keegi kohalviibijaist väljendas küll arvamust, et lahing privaatsuse eest võidetakse või kaotatakse Ameerika Ühendriikides. Euroopas on tähtis teadlikkuse kasv.
Kui pikk päev õhtusse jõudis, siirdusime kohaliku õllekultuuriga tutvuma. Kui juba Belgias ollakse, tasub kohalikke kesvamärjukesi mekkida ka siis, kui ei olegi eriline õllesõber. Elamus on garanteeritud.
Seminari teine päev algas inimtühjas WTC kontorihoones sellega, et Dimitar jäi suletud metroo tõttu veidi hiljaks ning teatas, et Pariisi terrorirünnaku tõttu oli terroriohu tase Brüsselis tõstetud 4 peale ehk maksimumini ja rahvarohkeid kohti soovitati vältida. Maja küttesüsteem oli – nähtavasti üldise ärevuse tõttu – streikima hakanud ja meie väikesel seltskonnal tuli end soojendada süsimusta huumoriga.
Teise päeva peateemaks oli kampaania korraldamine ehk kuidas teha lobitööd. Algatuseks andsid kohalviibijad väikese ülevaate, kuidas kellegi kodumaal panoraamivabaduse või laiemas mõttes vaba kultuuri nimel tegutsetakse.
Tähelepanuväärne on Prantsuse chapteri edukas tegutsemine panoraamivabaduse suunas, eriti arvestades, kui mõjukad on Prantsusmaal autoriõigusi koguvad ühendused. Meenutamist väärib ka Prantsuse eurosaadiku Jean-Marie Cavada tegevus 2015. aasta suvel seoses Julia Reda raportiga. Prantslaste probleem tulenebki osaliselt sellest, et erinevalt Eestist, kus arhitektid tegelevad oma õigustega ise, esineb Prantsusmaal avalikus debatis arhitektide nimel eraldiseisev autoriõigusühing, mis on huvitatud eelkõige oma staatuse säilitamisest autoritasude kogujana, mitte arhitektide loomingu rahvusvahelisest tutvustamisest. Sellele vaatamata on Prantsusmaal jõudnud parlamenti eelnõu mitteärilise panoraamivabaduse kehtestamiseks – praegu pole neil sedagi vabadusenatukest, mis on Eestis. Prantsuse vikipedistid ei ole kaotanud ka lootust, et neil õnnestub loomeliitudega otse rääkides jõuda mõistlikuma lahenduseni.
Tšehhis jõuti panoraamivabaduse kehtestamiseni mõne aasta eest. Sealne seadus jätab avaliku koha mõiste lahtiseks, mistõttu on palju vaidlusi ja vähe kindlust, mis täpselt on vaba ja mis ei ole. Tähelepanuväärsel kombel kujunes valdavaks tõlgendus, mis seab enam-vähem samasuguse piirangu nagu Saksamaa seadustes otseselt kirjas: vaba on foto, mis on tehtud avalikult ligipääsetavast kohast. Organisatsioonide tasemel on koostöö kõige tihedam kohaliku piraadiparteiga.
Saksamaal on panoraamivabadus olemas, kuid ka WMDE pidi ses küsimuses möödunud suvel panustama, kui panoraamivabadus Cavada parandusettepanekuga Julia Reda raportisse kogu Euroopa Liidu ulatuses ohtu sattus. Nii saatsid nad oma eurosaadikutele kaetud kujutistega postkaarte ning läkitasid mitme tuhande allkirjaga avaliku kirja.
Itaalias on lisaks puuduvale panoraamivabadusele ka seadus, mille järgi vanemad kui 50-aastased rajatised kuuluvad pärandikaitse alla ning nende kujutamiseks tuleb hankida nt kohaliku omavalitsuse luba. Mõni rahvas suudab oma elu tõesti huvitavaks teha.
Eesti kogemusi kuulati huviga. Enamikus teistes riikides pole pandud nii tugevalt rõhku autoriõiguse tutvustamisele meedias ega otsekontaktidele loomeliitudega. Selgitasime, kuidas meil on õnnestunud mitme loomeliiduga ühele meelele jõuda, ning kui tähtsaks peavad arhitektid seda, et nende tööd hoonefotode juures arhitekti nime äramainimisega tunnustataks. Rõhutasime teema meedias nähtaval olemise tähtsust ning tutvustasime fotograafidele ja filmitegijatele mõeldud panoraamivabaduse teemalist õppematerjali, mille olime just enne Brüsselisse minekut valmis saanud.
Vahepeal peeti skaibikõne Wikimedia Foundationi uue juristi Jan Gerlachiga, kes on vaba kultuuri nimel varem teinud koostööd Communiaga ning nüüd veab Wikimedia Foundationi vastrajatud poliitilise tegevuse suunda. Tema hinnangul pole viis ülalmainitud põhiteemat kivisse raiutud, neile lähenemine peaks olema vajaduspõhine ja konkreetsetele probleemidele reageeriv.
Pärastlõunal arutati teoreetilisemas vormis strateegilisi küsimusi, nagu kuidas võiks teha panoraamivabaduse kampaaniat Lätis ja kuidas üldse üht kohalikku kampaaniat üles ehitada. Eriti põhjalikku infot Läti olukorrast ei paistnud teistel peale meie olevat, põhiline kasulik nõuanne oli kõnelda WMFi juristidega. Isiklike kogemuste põhjal võime küll kinnitada, et pigem tuleks lähtuda konkreetsest situatsioonist, mis muutmist nõuab, ning alustada kohalike tingimuste ja asjaosaliste tundmaõppimisest. Lahendusvariandid sõltuvad väga tugevalt kontekstist ning panoraamivabaduse ja üldse autoriõiguse asjus on Euroopa lapitekilaadne seadusruum ning iga riigi väikesed või suured veidrused nii rikkalik issanda loomaaed, et mingit universaalset retsepti ei suuda produtseerida ka kõige paremat sorti ajurünnak.
Õhtul linna peale hulkuma minna polnud erilist tahtmist, piirdusime lähima söögikohaga, kus ettekandja soovitas parimat šokolaadimaiust (oli tõesti vaimustav kook), vabandas Brüsselis tekkinud kohutava olukorra pärast ja tundis huvi, kust me tuleme. Kui teatasime, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka räägime. No rääkisime ikka. Tema oli armeenlanna ja juba mõnda aega Belgias elanud. Tekkis tunne, et Euroopa mentaalses mastaabis oleme praktiliselt naabrid.
Varahommikul, kui saabus aeg lennukile minna, võis tänavail näha ainult sõjaväelasi ja politseinikke, ikka paarikaupa ja relvastatult. Lennujaamas eriti tihedalt. Samas käis reisijate teenindamine turvakontrollis väga sujuvalt ja diskreetselt.
Tallinna jõudmiseks tuli Eesti lennufirmanduse iseärasuste tõttu teha vahepeatus Kopenhaagenis, mis paistis silma selle poolest, et ühtki automaadiga isikut polnud näha. Alguses tekkis suisa kõhe tunne: kus on mu miilits, kes kaitseb mind? Kuna Tallinna-lennuni jäi mõni tund aega, vaatasime veidi kesklinnas ringi. Massiivsete jalgrattaparklate vahel uidates kohtasime Bulgaariast pärit noormeest, kes osutus arhitektuuritudengiks ja kutsus meid mingisse vabakirikusse vägevat jutlustajat kuulama. Leidsime, et ajapuudusel oleme sunnitud sellest retoorilisest kogemusest loobuma, ja misjoneerisime teda omakorda panoraamivabaduse suhtes.
Veetsime õpetliku tunni ümmarguses tornis nimega Rundetårn, kus oli suurepärane näitus kohaliku Edgar Valteri loomingust, millest ei puudunud ei muhedad lasteraamatuillustratsioonid, mütoloogilised motiivid ega valterlik erootika.
Torni katusel häiris kauni panoraami imetlemist vaid tuul, mis sundis naeratust näol kahe käega kinni hoidma. Tagasiteel lennujaama sattusime ka varasele jõuluturule. Ja oligi aeg tagasi lennujaama pöörduda, et naasta kodumaale, normaalselt toimiva WiFi ja panoraamivabaduse kampaania juurde.
Targa jutu kirjutas Eva. Kõik kirjavead, imeliku kujunduse ja fotod, mille juures pole öeldud teisiti, lisas Oop. Litsents: CC -BY-SA 3.0.