Praegu on mitu head põhjust rääkida autoriõigusest. Esiteks oli 1. jaanuaril avaliku omandi päev. Iga aasta 1. jaanuaril jõuab Euroopa Liidus nagu ka paljudes teistes maades avalikku omandisse nende autorite looming, kelle surmast on eelmise aasta jooksul möödunud 70 aastat. Teiseks, on aeg meenutada avaliku omandi manifesti, mille 2009. aastal koostas Euroopa temaatiline võrgustik ja mis jõudis avalikkuse ette 2010. aasta alguses. Eesti keelde jõudis manifest Wikimedia Eesti algatusel 2017. aasta sügisel, kui sellega liitusid ka mitmed Eesti mäluasutused. Kolmandaks – 21.–25. jaanuarini tähistatakse rahvusvaheliselt autoriõiguse nädalat, et tõmmata üldsuse tähelepanu sellele keerulisele valdkonnale, mis meid kõiki praktiliselt iga päev puudutab. Ja neljandaks, palju poleemikat põhjustanud uue Euroopa Liidu autoriõiguse direktiivi koostamisprotsess on jõudnud kummalisse faasi ja praegu pole üldse selge, mis sellest välja tuleb.
Aac works by stopping the growth of certain types of bacteria that are resistant to antibiotics. As more and more people discover the lamisil bestellen Mar’’ina Horka benefits of the supplement from the drug, they are interested in using it. It sells a range of products, including electronics and home goods, books and cds.
Where can i get dapoxetine in ghana | dapoxetine generic in canada. A farmaco kamagra topical solution for the treatment of psoriasis and other skin diseases is also sold in a 10-mg tablet form. I have started reading it and i think it is a really good novel.
Wikimedia Eesti oma lähemate aastate eesmärkide hulka seadnud avaliku omandi väärtuse teadvustamise ning lisaks püüdlustele koostöös mäluasutustega tuua rohkem avalikus omandis materjali Wikimedia Commonsisse tuua ka aktiivsema töö eestikeelsetes Vikitekstides. Näiteks sel aastal oleme alustanud avalikku omandisse jõudnud Juhan Jaigi loomingu sisestamist Vikitekstidesse ning pannud Wikimedia Commonsisse helifaile Aleksander Läte lauludest – neid, mille puhul salvestise tegemise aeg (vabad on 70 ja rohkem aastat vanad salvestised) ja teksti autori autoriõiguse kestus seda võimaldasid.
Eelmänguna autoriõiguse nädalale toimus Tartus, Lutsu raamatukogus autoriõiguse ja avaliku omandi teemaline raamatunäitus (koostas Raul Veede, kujundas Tiina Sulg) ning 18. jaanuaril raamatukogu kohvikus temaatiline vestlusõhtu, kus Eva Lepik pidas ettekande ja vastas koos Raul Veedega huviliste küsimustele.
Selleaastane avaliku omandi päev oli üsna eriline Ameerika Ühendriikides, sest seal jõudis midagi avalikku omandisse esimest korda viimase 20 aasta jooksul – need teosed, mis ilmusid USAS enne 1924. aastat.
Pika pausi avaliku omandi avardumises põhjustas Sonny Bono nime järgi tuntud seadus, mille Ameerika Kongress 1998. aastal vastu võttis ning mis pikendas autoriõiguse kestuse Ameerika Ühendriikides 50 aastalt 70le, korporatiivse autori puhul nagu nt Disney kompanii 120 aastani teose loomisest või 95 avaldamisest (kumb varem juhtub olema) ning enne 1978. aastat avaldatud teoste kaitse tähtaeg nihutati 95 aastani avaldamisest.
See, et Ameerikas nüüd vabanesid enne 1924. aastat avaldatud teosed, ei tähenda siiski, et kogu see materjal oleks vaba ka mujal maailmas, kus valdavalt arvestatakse autoriõiguse kehtivust mitte teose ilmumisest, vaid autori surmast ja sellele liidetud aastatest (70, mõnel pool 50, mõnel pool aga 80–100). Wikimedia liikumine, mis peab tagama, et kõik, mis Vikipeedias ja Wikimedia sõsarprojektides kättesaadav on, oleks tõesti vabalt kasutatav, näeb kurja vaeva, püüdes järgida autoriõigust globaalselt, nii et ei rikuks ei Ameerika ega muu maailma seadusi, ja rohked muudatused Ameerika autoriõiguses teevad selle üsna raskeks, kui peab arvestama sellega, millal teos ilmus, kas see on registreeritud autoriõiguse saamiseks (teose registreerimise nõue kehtis USAs 1978. aastani) jne. Wikimedia Commonsis on mahukad juhendid selleks, et üleslaadija leiaks autoriõiguse rägastikest vettpidava põhjenduse, miks teose vaba kasutamine peaks lubatud olema.
Avalik omand on nagu puhas õhk või vesi – me hakkame sellest päriselt puudust tundma siis, kui selle varud kahanema hakkavad ja puudus kätte tuleb. Sest avalik omand on see, millel kultuur rajaneb. Kirjandus ja kunst sünnivad suhestumisest varasema loominguga, sellega dialoogi astumisest, ja üha enam varasemate teoste ümbermõtestamisest töötlemise kaudu. Ja sellepärast on oluline, et avalikku omandisse voolaks pidevalt uut materjali ja sellele ligipääsu mingil viisil ei takistataks.
Tasakaal autoriõiguse ja avaliku omandi ehk siis üldsuse huvide kaitsmise vahel on juba ammu paigast ära. Lawrence Lessigi raamat “Vaba kultuur” sündis frustratsioonist selle üle, et tal ei õnnestunud võita Eric Eldredi kohtuasja Ameerika Ühendriikide vastu. Eric Eldred, Ameerika programmeerija ning Gutenbergi projekti vabatahtlik digiteerija, kes ehitas üles ka omaenda digiraamatukogu läks kohtusse, et kaitsta oma õigust avalikus omandis teostest digitaalset kollektsiooni teha. Kui Sonny Bono seadus kehtima hakkas, röövis see 20 aastaks võimaluse seda tööd mõttekal viisil jätkata. Nii Eldred kui Lessig leidsid, et see seadus läheb vastuollu Ameerika põhiseadusega, mis ütleb, et “teaduste ja kunstide õitsengu tagamiseks on autoril piiratud ajaks eksklusiivne õigus oma teoste kopeerimise üle”. Lessigi raamat on lihtsas ja arusaadavas keeles kirjeldus avaliku omandi kärbumisest. Akadeemilisel tasemel olid nutikamad Ameerika juristid juba 1980ndate alguses väljendanud vajadust avaliku omandi positiivse defineerimise järele – et oleks olemas üldine arusaam, et avalik omand ei ole mingid mõttetud jäänused, vaid kogu kultuuri jaoks hädavajalikud ehituskivid. Ja käituda sellele vastavalt, eriti seadust tehes.
Mis see avalik omand siis täpselt on? Avalik omand koosneb kogu sellest teadmusest, mida intellektuaalse omandi kaitse ei kata, s.t andmed ja faktid, sealhulgas uudised, ideed, mitmetes maades valitsuse publikatsioonid, vastuvõetud seadused (aga mitte seaduseelnõud ja kommentaarid) ja need teosed, mille autoriõiguslik või täpsemalt koopiaõiguslik kaitse on lõppenud. Tänapäeval moodustavad ühe olulise osa avaomandist ka teosed, mille autorid ise on otsustanud vabaks anda avaliku omandiga võrdsete vabade litsentside all nagu Creative Commonsi just selleks otstarbeks loodud versioon CC0. CC0 kehtib ka Eestis ja mujal Euroopas, kus seadustes avaliku omandi mõistet pole ja osa autori õigustest on võõrandamatud – see pakub väljapääsu neile, kes soovivad ise oma loomingu juba eluajal ühisvarasse lisada.
Tuleb meeles pidada, et Euroopa autoriõigusliku traditsiooni põhjal kehtivad autori isiklikud õigused igavesti – s.t kuhugi ei kao nt autori õigus olla tunnustatud oma teose autorina.
2007. aastal leidis Euroopa Komisjon, et on vaja uurida avaliku omandi olukorda Euroopa Liidus. 2008. aastal pandi alus Europeana projektile, mis kujutab endast suurt digitaalset kollektsiooni või kollektsioonide kollektsiooni. Europeanas esitletakse digitaalselt kättesaadaval kujul avalikus omandis olevaid kultuuriväärtusi.
_(1).jpg)
2007.–2011. aastani töötas Euroopa Komisjoni initsiatiivil ja ülesandel koostöövõrgustik Communia – hulk juriste, majandusteadlasi, kultuurispetsialiste ja mäluasutuste esindajaid avaliku omandi seisundi uurimise ja kaardistamise kallal. Teiste hulgas nt ka Eestis mõnevõrra tuntud Rufus Pollock, kelle tehtud uuring tõendas Suurbritannia näitel avaandmete majanduslikku kasulikkust ühiskonnale. Eesmärgiks oli luua analüüsipõhine poliitika ja strateegia digitaalse avaliku omandi kaitsmiseks ja arendamiseks Euroopa Liidus. Kümme aastat tagasi, 2009. aastal pidas koostöövõrgustik konverentsi, mis algatas avaliku omandi manifesti sõnastamise protsessi. Manifest avaldati ja see sai esimesed allkirjad 2010. aasta jaanuari lõpus, esimeste allkirjastajate hulgas ka Lawrence Lessig ja Creative Commons.
Kui Communia projekt 2011. aastal lõppes, olid väljundiks tegevuse raport, ja seltskond, kes ei tahtnud lihtsalt laiali minna, vaid moodustas rahvusvahelise ühenduse Communia, kes jätkuvalt tegeleb poliitikavaatluse ja digitaalse avaliku omandi edendamisega. Nende lähtealuseks on, et autoriõiguslik kaitse peaks olema erand, teose loomulik olek on avalik omand, millele igaühel on vaba ligipääs ja mille najal igaühel on võimalus midagi uut luua. Communia blogis on ka käimasolevat autoriõiguse reformi terase pilguga jälgitud ja karmilt kritiseeritud.
Et avalik omand vajab kaitset ja tähelepanu, saab selgeks, kui meenutada eelmise aasta alguse juhtumit Gutenbergi projektiga. Gutenbergi projekt on pühendunud avalikus omandis teoste digitaalsele avaldamisele. Viimase veerandsaja aasta jooksul on projekti lehel vabatahtliku tööjõuga kättesaadavaks tehtud üle 56 000 teose. Kuna autoriõiguse kestus on riigiti erinev, võib vabalt juhtuda, et miski, mis on vaba Ameerika Ühendriikides, ei ole vaba Euroopas. 2015. aasta lõpus sai Gutenbergi projekti ilukirjandusega tegelev alamharu hagi Saksa kirjastuse esindajalt. Küsimus oli 18 e-raamatus, sh mõned Thomas Manni teosed, mille õigused Saksamaal kestavad veel 2025. aastani (viide). Eelmise aasta 9. veebruaril otsustas Saksa kohus, et kuna Gutenbergi projektilehe kaudu on Saksamaal elavatel inimestel “ebaseaduslik ligipääs” neile 18 raamatule, tuleb sulgeda Saksamaa jaoks ligipääs kogu Gutenbergi projektile ja selle alamlehtedele. Ja nii läkski. Saksa lugejaskond kaotas 18 raamatu pärast (mille digitaalkujul avaldamine USAs on täiesti seaduslik) ligipääsu rohkem kui 50 000 avalikus omandis teosele. See ei ole ainuke niisugune juhus, vaid sümptom, mis näitab, et probleem on süsteemne.
Eestis on avaliku omandiga seis tavaline, s.t keskpärane. Mäluasutused püüavad tegeleda teoste digiteerimisega, kõrvalt vaadates ei tundu see tegevus alati kuigi süsteemne. Rahvusraamatukogu on algatanud andmebaasi avalikus omandis teoste kohta oma koostatavas rahvusbibliograafias. Muuseumide andmebaasis MuIS on üsna viimase ajani teoste metaandmed olnud niru kvaliteediga ja nende andmete põhjal otsustada selle üle, kas teos on vabalt kasutatav või mitte, ja mis tingimustel, on riskantne. Avaandmete ehk kõigile vabalt ja avalikult kasutamiseks antud masinloetaval kujul andmetega tegeldakse, vastavad seadused ja soovitused on olemas, aga erilist entusiasmi pole näha ning kohalikud omavalitsused seda oma prioriteetide hulgas ei märgi.
Avaliku omandi mõistet Eesti autoriõiguse seaduses, nagu enamiku Euroopa riikide autoriõiguse seadustes ei ole – nagu Ameerikas, on ka siin pikk tee minna avaliku omandi positiivse defineerimise ja teadvustamiseni. See, et avalikku omandit seaduses kirjas pole, ei ole mingi vandenõu, vaid pigem seadusandliku mõtte inerts, mis on pikalt takistanud märkamast, et autorite (ja viimasel ajal järjest rohkem autoriõiguste omajate õiguste kõrval) on olemas ülekaalukas avalik huvi. Muidugi tuleb autorite õigusi kaitsta, aga mida edasi, seda rohkem tuleb neid kaitsta õigusi kollektsioneerivate ühenduste eest, ja silmas pidades seda autoriõiguse määratlust, mille kohaselt autoriõigus ja teose kasutamisest saadav tulu innustaks autorit uusi teoseid looma ja teeks uue loomingu võimalikuks. Vaatluste põhjal ei ole märgata, et 50 või 70 aastat surnud olnud autorid märkimisväärse produktiivsusega hiilgaksid. Küll aga tähendab teoste nii pikaks ajaks aktiivsest ringlusest väljalülitamine kultuuri vaesestamist – ja isegi füüsiliste teoste hävimist. Filmilint, mis ootab, millal kopeerimiskeelu tähtaeg ükskord läbi saab, variseb enne tõenäoliselt tolmuks.
Äriline edu ja menu kestab enamiku uudisteoste puhul aasta-paar, võib-olla vähemgi. Pärast seda kaob teos lettidelt ja vajub unustusse. Autoriõiguslikud piirangud, mis on kehtestatud mõne protsendi edukate teoste kaitseks, lülitavad kultuurilisest ringlusest välja suurema osa loomingust.
Meil siin, väikeses keeleruumis tuleb arvestada ka tõlke autoriõigusega. Õnneks tõlgitakse eesti keelde viimase sajandi jooksul peamiselt originaalkeeltest ja meil on palju väga häid tõlkijaid, kes on eesti keelde toonud suure hulga maailmakultuuri. Teiselt poolt – ka nende tõlgete autoriõigus kestab 70 aastat pärast tõlkija surma, nii et nt vaba Shakespeare’i nagu inglise keele kõnelejatel, pole meil rohkem kui näputäis, nt Aleksander Ferdinand Tombach-Kaljuvalla Hamleti-tõlge, mille katkendeid teatrid siiamaani Georg Meri tõlke vahel kasutavad, sest need toimivad lavatekstina paremini. Tombach-Kaljuvalla tõlkest on elektroonilisel kujul kättesaadav esimene variant, mis valmis 1909. 1930. aastal ilmus tõlke oluliselt uuendatud väljaanne, ja sellest omakorda uus trükk 1946. aastal. See ei ole praeguse seisuga digikujul saadaval, kuid Wikimedia Eesti valmistab juba Vikitekstides avaldamist ette.
Arvestada tuleb ka sellega, et autoriõigus lähtub mingis mõttes romantilisest kujutelmast, et autor on keegi väga eriline ja kõrgelennuline isik – mitte igaüks meist, kes tegeleb loominguga täiesti argise tegevusena ning levitab oma loomingut interneti võimalusi kasutades igaüheni, kes suvatseb huvi tunda ja internetiühendust omada. Selles mõttes ei ole seadus kaugeltki järele jõudnud sotsiaalkultuurilisele olukorrale, kus enamik kultuuris osalejaid on juba ka ise autorid.
Avaliku omandi manifestis soovitatakse autoriõiguse seadust tehes alati jälgida, et avalik omand kannatada ei saaks. Selle soovituse ignoreerimine oli tavapärane enne avaliku omandi manifesti ja on ikka veel. Ehkki paljud inimesed peavad absurdseks, kui koopiamasinat kasutatakse uuele autoriõigusele pretendeerimiseks, on mõneski riigis hakatud väitma, et teose üksühene, erilise loomingulise panuseta digikoopia ongi juba uus teos, mille looja saab samuti autoriõiguse. Nii näiteks on Louvre väitnud, et Mona Lisa fotod muuseumi kodulehel olevat kaitstud.
See on üks viis inimkonna kultuurilist ühisvara erastada, kuid neid on teisigi. Terve rida firmasid on rajanud oma ärimudeli sellele, et nad kuulutavad avalikus omandis olevate teoste õigused enda omaks ning hakkavad saatma tasunõudeid neile, kelle veebis teose koopia üleval on. Paljud on meedias pidevalt kostvast piraatlushüsteeriast ära hirmutatud, ei taha vaidlema hakata ning maksavadki. Kuna autoriõigusega trollimise kulud on madalad ja avalikku omandit ei kaitse ükski seadus, ei riski niisugused petised sisuliselt millegagi.
Probleemi võimendavad suurte internetiplatvormide robotfiltrid, mis annavad pahatihti valepositiivseid hoiatusi. Hiljuti kirjutas Wikimedia Foundationi blogis oma kogemusest saksa muusikaprofessor, kes avaldas Youtube’is tudengite harimiseks vabakasutuses salvestised klassikalisest muusikast – ja pidi seejärel pikalt tõestama, et ehkki robot ei leidnud vahet samade teoste kaitstud ja kaitsmata esituste vahel, on inimese jaoks vahe siiski olemas ja plaadifirmadel pole õigust kogu Bachi ja Beethovenit luku taha panna. Ka niisuguste piirangute eest ei ole avalik omand praegu seadusega kaitstud.
Lisaks kostab mitmelt poolt ettepanekuid laiendada autoriõigust uutesse valdkondadesse. Nii ütleb Eesti autoriõiguse seadus otsesõnu, et andmeid see ei kaitse – andmebaase tervikuna jah, kuid mitte pelgalt andmeid. Samas esitas Euroopa Komisjon 2016. aastal praeguse autoriõigusdirektiivi esimese kavandi osana paketist, kuhu Saksa autotööstuse survel kuulus ka plaan andmete autoriõiguse kehtestamiseks. Viimasel ajal sellest plaanist palju kuulda pole olnud, kuid ettepanek tehti. Samamoodi ei pea Eesti seadus autoriõigusega kaitstavaks folkloori, ent Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon pöörab sellele võimalusele üha enam tähelepanu.
Eestis ei kujutaks praegu keegi ette, et rahvaluulekogude kasutamise ja regivärsi laulmise eest hakataks litsentsitasu nõudma, ent kellelegi tundub see siiski hea mõte. Selle algatuse eestvedajaiks on eelkõige arengumaad, kus räägitakse põlisrahvaste kultuuri kaitsest, ent pole just eriliselt tõenäoline, et riigiaparaadi kogutav raha keskvalitsusest allapoole jõuaks. Samades riikides tõlgendatakse ka avalikku omandit vahel nii, et autoriõiguse aegumise järel ei muutu teose kasutamine mitte vabaks, vaid edaspidi makstakse tasu riigile. Iga niisugune uuendus kärbib aga inimkonna kultuuripärandit.
Avaliku omandi küsimus on praeguse seisuga lahtine ka valmimise segases lõppjärgus olevas uues autoriõiguse direktiivis. Selle direktiivikava kohta oleme juba korduvalt sõna võtnud:
* “Miks Vikipeedia täna kinni on?” (4. juuli 2018)
* “Kas juba sügisel kuuleme interneti luigelaulu?” (12. juuni 2018)
* “Kriitilisi ääremärkusi Eesti ettepanekutele Euroopa autoriõiguse reformi asjus” (14. september 2017)
Seni kirjeldatud probleemid, s.t lingimaks ja robotfiltrid on jätkuvalt läbirääkimiste laual, kuid pikk ja visa vastuseis neile tsensuurivahenditele on direktiivikava toetajate ridu oluliselt harvendanud. 18. jaanuari õhtuks oli eesistujariigi Rumeenia järjekordse kompromissettepaneku vastu tervelt 11 liikmesriiki. Häbi ja kahetsusega tuleb tõdeda, et Eestit nende hulgas ei olnud. 21. jaanuarile planeeritud viimane triloogikohtumine on ära jäetud.
https://juliareda.eu/2019/01/copyright-hits_wall/
Algselt märtsikuusse planeeritud europarlamendi lõplik kinnitus direktiivile lükkub tõenäoliselt edasi ning on võimalik, et praegune parlamendikoosseis selleni ei jõuagi.
Avaliku omandi kaitsmise punkti Euroopa Komisjoni algses tekstiversioonis ega ka EL Nõukogu tekstivariandis polnud. Küll aga jõudis sellekohane täiendusettepanek Euroopa Parlamendi teksti. (Triloogi ajal, kui arutusel oli direktiivi 5. artikkel, kus avalikku omandit käsitletakse, saatis WMEE justiitsministeeriumile ja Eesti esindajale läbirääkimistel kirja, milles põhjendasime avaliku omandi seaduse jõuga kaitsmise vajadust. Vastust pole saanud.)
Praegu, mil läbirääkimised on ummikus, pole selge, kas ja millisel kujul avaliku omandi kaitse direktiivi lõppversiooni jõuab. Aga vaja oleks seda kahtlemata, ses mõttes on ühel nõul ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, kes on seda kõigile riikidele soovitanud. Mõned näited:
- Euroopa Komisjon soovitab liikmesriikidel tegutseda “tagades üldkasutatava materjali üldine kasutatavus ka pärast digiteerimist” (2011/711/EU artikkel 5)
- UNESCO soovitab oma liikmesriikidel kaitsta avalikku omandit ning tunnustada põhimõtet, et “iga avalikus omandis teost võib igaüks vabalt mis tahes vormis kasutada” (International Instrument for the Safeguarding of Works in the Public Domain, lk 15)
- WIPO uuring järeldab, et “avaliku omandi edendamine peaks taotlema ka üldkasutatavate ressursside vabakasutuse tagamist ning igasuguse ainuõiguse taaskehtestamise vältimist” (Scoping study on copyright and related rights and the public domain, lk 9)
- Europeana ütleb selgesti, et “mis on avalikus omandis, peab jääma avalikku omandisse” ning “ainuõigust avalikus omandis teostele ei või taastada” (Public Domain Charter).
Teksti autorid: Eva Lepik ja Raul Veede.
Päisepildi autor on Janno Loide. Foto on tehtud Tartu Linnaraamatukogus avatud autoriõiguse ja avaliku omandi teemalisel raamatunäitusel (koostas Raul Veede, kujundas Tiina Sulg).