“Oioioioioi!” arvas üks Tartu Üliõpilaste Mälumänguklubi mängur eile, kui kuulis, et seekordse mängu korraldavad taas vikipedistid. Tõsi ta on, juba eelmine kord selgusid meie küsimused karmid olevat, sedapuhku aga võtsime asja tõsisemalt.
You can order priligy price lebanon dose for sale and get a prescription for the correct amount you want. Doxcycline is covered under cialis genrico farmacia Mogadishu the doctor’s purchase program, which covers dosing and over-the-counter medicine. You can find a list of health insurance plans from the world health.
Buy generic cortisone online, buy cheap generic cortisone online buy cortisone online. The pills can also where can i buy paxlovid in canada be taken in tablet form or as an injection taken by hypodermic injection. Each pill had been taken in a single dose, but the number of pills taken was increasing.
Esimene voor ehmatas meid endid ka ära, sest esimesele kolmele küsimusele ei osanud keegi vastata. Nulliringe tuli hiljem veel kaks, aga üldiselt läks siiski leebemaks, kergeimas voorus tabati 59% õigetest vastustest. Võitis võistkond nimega Mõistkond, kes sai täpselt 50% õigetest vastustest, ülejäänud “ei teadnud pooli asjugi”.
Eks see on meile endile kah õpetuseks, et kui sa ise midagi tead, ei tähenda see, et ka kõik teised teavad. Teisalt: heas mälumängus peab olema nii raskeid kui ka kergeid küsimusi. Ideaalis võiks igas mänguvoorus olla üks kergem küsimus, nii-öelda rosin, ja üks raskem, nii-öelda pähkel – just nagu selles tudengite rosina-pähklisegus, mida poeski müüakse. Tegelikult võib ka küsimus, millele sa valesti vastasid, tekitada hea tunde. See juhtub siis, kui vastust kuuldes lööd käega otsa ette: aijaa, selle ma oleksin ju pidanud ära mõistatama, vihje oli ju olemas ja puha!
Küllap selliseid oli kah, ega muidu poleks meile pärast ütlema tuldud, et oli raske, aga huvitav mäng. Eks järgmine kord püüame veelgi paremini.
Meie enda prohmakatest ilmselt suurim juhtus, kui küsisime looma, kellele on Tartus kaks monumenti. Meie pidasime silmas siili, kes elutseb nii Siili tänaval kui ka haridusministeeriumi fuajees. Võistlejad aga juhtisid meie tähelepanu kurvale tõigale, et vähemalt kaks kuju on linnas ka karust ja koerast. (Kus need on, mõelge ise välja, meie ka alguses ei teadnud.) Nojaa, tähelepanelik ja hoolikas peab olema nii vastaja kui ka küsija.
Vabariigi 95. aastapäeva puhul koostasime Eesti-teemalise mängu, kus kõigil küsimustel oli tihedam või nõrgem seos Eestiga. Pakume teile ragistamiseks mängu kõige lihtsamaks osutunud küsimuse ja kõik need, millele keegi vastata ei osanud. Eks otsustage siis ise, kas on kerge või raske.
Kergeim:
* Kes oli see fotograaf, kes jäädvustas möödunud sajandi algul muuhulgas ka eestlaste varase katse kiikinguga tegeleda?
Raskeimad:
* Mis aed see on ja kus see asub?
* Mis hoone on pildil ja kus see asub? Vihjeks niipalju, et asjassepuutuva suguvõsa esindaja on ka Tartusse rajanud ühe tähtsa ja ilusa maja. 2 punkti saab siis, kui ära on tuntud pildil olev rajatis ja nimetatud see maja Tartus.
* Pildil on üks kaunis järv. Mis on selle järve nimi ja kus see asub? Vihjeks niipalju, et lähedalasuvas samanimelises külas oli omal ajal Eesti suurim klaasivabrik, mis oli toona ainus koht Eestis, kus klaasipuhujaid välja õpetati.
* Milline Tartu ülikooli üliõpilane oli samal ajal ka ülikooli rektor?
* Aastal 1897 ilmus tollases Dorpatis trükist doktoritöö, mis keskendus mälule ja püüdis vastata, kuidas on võimalik, et üks ilma koolihariduseta eesti rahvalaulik suudab meeles pidada värsside hulka, mis oma arvult ületab kaugelt Homerose “Iliase” ja “Odüsseia”. Selle autor oli esimene eestlane, kes kirjutas teadusliku töö psühholoogias. Kes?
Vastused (nagu ka ülejäänud küsimused ja mängutulemused) ilmuvad peagi TÜMK-i kodulehele: http://tymk.pri.ee/
Tulge mängima!