Taaskord toimub Vikipeedias Kultuurimälestiste fotovõistlus. Kõrvuti osalemissooviga võib kergelt tekkida küsimus, et kuidas teha häid pilte, mida võistlusele esitada. Milline oleks üks õige mälestisevääriline foto ja kuidas sellist imelooma tabada?
It works by reducing swelling caused by the bacteria called e. One recent study explored the cost--effectiveness of mtx as a first-line therapy in inflammatory bowel disease in elderly people,[@b6] Macclesfield with a. You should also know that doxy is not an ‘acronym’ for the drug doxycycline, which is another brand name used to describe the drug doxycycline.
In humans, steroids can be found in many different types, and are made naturally in the body. The come posso comprare il viagra patient should also be on a good diet and exercise every day. This is because the manufacturer must be able to prove that a copy of the original drug is safe and effective in a particular indication and dosage form.
Nii mõndagi sõltub kasutatavast tehnikast ja alati võib püüda kehva fotot välja vabandada väidetega stiilis “aparaat ei teinud paremat”. Kallima tehnika soetamine ei too aga automaatselt kaasa paremaid pilte. Profiaparaadi omamine teeb kedagi samavõrra profifotograafiks, kui pastaka ja kirjapaberi omamine kedagi teist kirjanikuks. Hea fotograaf saab ka kehva tehnikaga häid fotosid. Mis on aga need nipid, mille järgimine aitaks kasvatada enda tehtavate fotode väärtust?
Alustaksin sedapuhku sellest, et fotograafia on oma olemuselt valguse jäädvustamine. Ilma valguseta, mida filmilindile või sensori pinnale püüda, ei saa sündida ühtegi fotot. Parima võimaliku foto tegemiseks ei vaja me aga mitte lihtsalt suurt hulka valgust, vaid võimalikult head valgust. Seega on esimeseks asjaks, mida foto puhul jälgida, valgus.
Teades, mida soovid pildile püüda, tasub ühtlasi mõelda sellele, et kuidas tabada parimad olud foto tegemiseks. Millisel kellajal ja millise ilmaga võiksime saada ideaalse foto? Näiteks jätab väga tugev keskpäevane valgus häirivalt teravad varjud ning loob tohutu kontrasti pildi heledamate ja tumedamate osade vahel. Sellistes oludes võib-olla hea pildi saamine tõsiseks katsumuseks. Oluliselt paremaid tingimusi võivad luua varajane hommikutund, hilisõhtu või sobilikult pilvine ilm.
Päike paikneb sõltuvalt kella- ja aastaajast taevavõlvil eri punktides – ühel hetkel võib ta pakkuda täiuslikku valgust näiteks vana mõisahoone fassaadi jäädvustamiseks ja teisel momendil selle pinna hoopis varju jätta. Pildistamiseks sobilike aegade leidmiseks on loodud ka hulk abivahendeid (näide). Lisaks tuleks kasuks ilmastikuolude jälgimine, sest kui mõnel päeval on ilmaolud pildistamiseks ääretult soodsad, siis teisel ajal võib kehva valguse tõttu ka parim ülesvõte meenutada suvalist klõpsu. Seega tasub otsida head valgust.
Pildinäiteid erinevatest valgusoludest. Uus Anatoomikum Tartus.
Kui valgust leidub, siis on järgmiseks katsumuseks selle oskuslik püüdmine. Mängides säriaja (1/x), avaarvu (f) ja sensori tundlikkusega (ISO), saame muuta, kui kaua valgust püüame, kui palju seda korraga kaamerasse laseme ja kui tundlikult me seda registreerime. Üldiselt suudavad tänased kaamerad neid parameetrid iseseisvalt võrdlemisi edukalt juhtida, kuid ainult autopiloodile loota ei tasu. Milleks jätta hea tulemuse saamist juhuse hooleks?
Vähese valguse korral võib mänguruum oluliselt kitseneda. Nõnda on ideaalis fotograafil kaasas statiiv või õnnestub kasutada mõnda stabiilset alust. Liikumatu aluspind lubab nimelt pikkade säriaegade kasutamist ja annab nõnda oluliselt laiema valikuvabaduse kaameraparameetrite seadmisel. Nii ei pea näiteks ISO väärtust põhja keerama, et säriaega talutava piirini langetada, kus käte värin ei ohustaks enam foto teravust. Suurem tundlikkus kasvatab ju ka müra hulka fotol ja viib sellega pildi kvaliteeti alla. Samuti lubab statiivi kasutamine fotode tegemist kaugustest, kuhu piltniku käed muidu ulatuda ei pruugi.
Kui fotode arvutisse laadimisel vaatavad meile aga ikka vastu ühteviisi õnnetu olemisega hallid pikslikogumid, siis saame loota veel järeltöötluse abile. Ei ole see küll võluvits, mis kehva lähtematerjali suurepärase kraamiks peksab, aga mõned kerged obadused võivad siiski kasulikuks osutuda. Siiski tasub meeles pidada, et igasuguse töötluse eesmärgiks peaks olema pildi täiustamine viisil, mis lähendab fotot selle, mida fotograaf ise nägi. Objekti moonutamine ebatõepärasele kujule on vaatajat eksitav ning igati taunimisväärne.
Hele-tumeduse skaalal on meil kasutada 256 väärtust (iga piksli heleduse määrab 8 bitti, millest tuleneb 28 eri väärtust). Pildi histogramm võimaldab meil seda jaotust graafilisel kujul näha. Hea pildi puhul on esindatud pea kõik väärtused ja puuduvad ainult mõlemad äärmused (st täiesti mustad ja valged pikslid). Nii teame, et oleme salvestanud kogu hele-tumeduse skaala. Küll on aga kerge juhtuma, et jääme mingis pildi osas detailidest sootuks ilma. Näiteks “põletatakse” tihti ära taevas – moodustub ühtlaselt valge väli, kus pole säilinud ainsatki detaili. Sellises kohas ei ole paraku enam suurt midagi päästa ja seda oleks pidanud märkama juba pildistamise ajal.
Võimalik on aga ka olukord, kus kaamera mõõdab pildi heledust valesti (nt lume või udu puhul) ja saame tulemusena foto, mis kasutab ainult väikest osa etteantud skaalal. Nõnda on pilt ühteviisi tuhm ja ei meenuta oma kontrastsuselt kuidagi seda, mida fotograaf tegelikult nägi. Selle vea parandamist võimaldavad paljud pilditöötlusprogrammida. Allolev näide on tehtud vabavaralise programmiga GIMP ja sellel on näha foto enne ja pärast korrigeerimist. Pildil on Londonis asuv Shard.
Inimsilm suudab tegelikult tabada oluliselt suuremat hele-tumeduste skaalat kui 256 tooni ja saab hakkama detailide tuvastamisega oludes, kus osa vaateväljast on väga ere ning teine osa jääb sootumaks varju. Suurema ulatuse tabamisega tegeleb HDR-fotograafia, kus salvestatakse järjest 2 või enam fotot eri kaameraseadetega ning keevitatakse pärast saadud pildid spetsiaalse tarkvara abil üheks kokku. Nii õnnestub teha detailseid pilte ka äärmiselt keerukates valgusoludest. Selle lähem tutvustamine vajaks aga juba eraldi pikemat postitust. Alustuseks on lihtsam jälgida, et ühe pildi raames sensorile salvestatu ei oleks üle- või alavalgustatud.