Eestis puudub üks vabadus, mille puudumisest me isegi ei tea, sest tervest mõistusest lähtudes usub enamik inimesi, et meil see vabadus on. See on panoraamivabadus – vabadus teha tänaval majadest pilte ning kasutada neid nii, nagu hing ihaldab.
If you are a woman of child-bearing potential, are taking an oral contraceptive, or are pregnant, stop taking aralen immediately and contact your doctor. The sildenafil mit rezept Morón de la Frontera drug is given in a single injection (usually 200 mg) taken every three months during a four-year cycle. This article discusses the various aspects of the cvs pharmacy.
The name of this medication comes from doxycycline monohydrate, which is the purest form of doxycycline; it exists in slightly different salts. Clomid is an injected form of hormone clomid for women who have or are https://olympiccpab.com/22386-sertralin-100mg-preis-4615/ being treated for fibroid or premature ovarian failure. These are the main reasons you should take the drug only when you are sure it will help you.
Lühidalt öeldes ei ole meil Eestis praegu õigust pildistada tänaval maju või muid kunstiteoseid (skulptuurid, seinamaalid, grafiti, kunstipärasemat sorti lumememmed) ning teha selliste fotodega, mida soovid. Autoriõiguse seadus annab loa ainult mitteäriliseks kasutuseks, mille piirid on üsna hägusad – sellest lähemalt allpool. Ärilise kasutamise korral tuleb küsida luba teose autorilt või tema pärijatelt, kui autor just vähemalt 70 aasta eest surnud ei ole.
Enamik inimesi, keda panoraamivabaduse puudumine puudutab, ei teagi sellest. Riigikogu liikmed on mulle suurte silmadega otsa vaatama jäänud: no kuulge, see on ju terve mõistuse vastu! Arhitektid, kes ilmselt peaksid seaduse autorite arvates majapiltide pealt teenima, pole tihti sellisest piirangust kuulnudki, veel vähem skulptorid või grafitikunstnikud. Sisuliselt võib öelda, et olulises mahus kasu, mis avaliku huvi üles kaaluks, ei saa praeguses olukorras keegi.
Teisalt ei saa suured tegijad ka kahju, sest autoriõiguse seadusse on kirjutatud erandid hariduse, teaduse ja ajakirjanduse tarbeks (§ 19) ning muuseumidele, raamatukogudele ja arhiividele teeb vajalikud mööndused (§ 20). Ärikasutuses teeb seaduse § 202 konkreetse erandi kinnisvarakuulutustele, mis on iseenesest tervitatav – mõnes riigis pole sedagi, seetõttu kaasnevad ka kohtuasjad arhitektide ja kinnisvarafirmade vahel, mis aga omakorda muudab kinnisvara müügi kulukamaks ja keerulisemaks.
Avaliku kunsti pildistamise keeld puudutab põhiliselt väikesemastaabilist loomemajandust, kolmanda sektori kodanikualgatusi, teatmeteoseid ja meie igapäevaseid internetifenomene, mille reguleerimisega seadused tänini üheski riigis kuigi hästi hakkama ei saa. Näiteks võib tuua külaseltsi, kes kiigeehituse rahastamiseks teeb kalendri oma küla fotodega. Kui selles on kohalik vallamaja, mille arhitekt ei ole 70 aastat surnud, tuleks küsida luba arhitektilt või tema pärijatelt. Kui arhitekt pole kuulus ja pärijad avalikult teada, ei ole see pooltki nii lihtne kui arvata võiks, autoriõiguste registrit Eestis ju ei ole. Juhul kui arhitekt projekteeris hoone tööülesandena, võib kerkida ka küsimus, kas varalised õigused ei peaks kuuluma hoopis tema tööandjale – ja siis tuleb hakata otsima hoopis nõukogudeaegse asutuse õigusjärglast.
Enamasti ei näe külaseltsid sellega siiski vaeva ja lähtuvad tervest mõistusest, mis ütleb, et vaevalt üks kalendripilt arhitekti huve eriliselt kahjustab. Tõsi, selle eest saaks neid seaduse alusel vastutusele võtta ning kui kalendrisse pole trükitud arhitekti nime, võib pildi levitamine kvalifitseeruda autorsuse varguseks, mille eest võib eraisikule määrata karistusseadustiku § 219 «Autorsuse rikkumine» alusel kuni kolm aastat reaalset vanglakaristust. Palju õnne!
Samalaadsed riskid võivad tekkida juhul, kui fotot kasutab näiteks blogija, kelle blogi juures näidatakse Google’i reklaame (teenib raha, järelikult äri?), või avaldatakse see Facebookis, mille kasutustingimused reserveerivad sotsiaalvõrgustikule – mis on ilmselgelt äriettevõte – õiguse kasutada kõiki avaldatud materjale. Seadus ei tee erandeid ka teatmeteostele, mis pole üheselt hariduslikud või teaduslikud – näiteks üldentsüklopeediad, nagu Eesti Entsüklopeedia, TEA entsüklopeedia ja Vikipeedia. Tavaliselt Eestis siiski seadust ei tunta ja lähtutakse tervest mõistusest, nii et hea (või õigemini halva) tahtmise korral saaks meil arvukalt kohtuprotsesse korraldada. Isegi professionaalsed fotograafid ei tunne sageli fotograafia juriidilist poolt piisavalt hästi, kuna õnneks ei ole Eestis selleteemalisi kohtuprotsesse veel olnud. Kuid nii nemad kui ka amatöörfotograafid seab praegune seadus panoraamivabaduse asjus õiguslikku riski. Kas selline õiguslik praktika tundub tõesti hea ja mõistlik?
Muide, panoraamivabaduse teemat ei tunne isegi meie lugupeetud kultuuriminister Urve Tiidus, kes eelmise aasta oktoobris vastas vikipedist Ivo Kruusamäe järelepärimisele, et muretsemiseks pole põhjust ja ettevalmistatavas uues autorikaitse seaduses on panoraamivabadusega kõik korras. Seaduseelnõu on praeguseks taas päevakorrast maas ja ümbertegemisele suunatud, kuid kes võtab veebis saadaoleva eelnõu teksti, näeb ise, et panoraamivabaduse käsitlus selles ei erine kuidagi senisest – seda lihtsalt ei ole seaduses ette nähtud. Ilmselt ei tunne minister kõiki autoriõiguse juriidilisi nüansse, mis on loomulik, kuid kahjuks ei tunne neid nähtavasti ka tema nõunikud, sest vaevalt keegi ministrile meelega valeinfot anda soovis. See on selge näide, et inimeste elu korraldab reegel, mida isegi asjatundjad ei tea.
Eelnev jutt käib praeguse olukorra kohta, mida annaks parandada seaduses üheainsa lause muutmisega: lausest «Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud üldsusele külastamiseks avatud kohtades alaliselt asuva arhitektuuriteose, kujutava kunsti teose, tarbekunstiteose ja fotograafiateose reprodutseerimine ükskõik millisel viisil peale mehaanilise kontaktkopeerimise ja selle teose kujutise üldsusele suunamine, välja arvatud juhul, kui selline teos moodustab kujutise põhimotiivi ja seda kavatsetakse kasutada otsesel ärilisel eesmärgil.» tuleks kustutada lõpp «välja arvatud…». Lihtne töö ja vastuargumente napib. Aga kes sellest võidaks?
Levinuim argument panoraamivabaduse vastu põhineb harjumusel, mida Valdur Mikita oma raamatus «Kirsiõieturundus» nimetas kogu inimtegevuse jagamiseks A- ja B-tegevusteks. A-tegevuste valdkonnad on head ja õilsad, näiteks kunst, teadus ja lastega mängimine. B-tegevused on madalad ja räpased, näiteks äri, poliitika ja solgitorustiku puhastamine. A-tegevusi tuleks edendada ja neist avalikult kõnelda, B-tegevused võiks viisakas seltskonnas maha vaikida. Seepärast tundub paljudele, et äri kui olemuslikult kahtlast asja ei maksaks soosida ning seaduses mainitud «äriline kasutus» on midagi, mida ei peaks kellelegi lihtsaks tegema. Mis sellest, et tegelikult kaotavad keelust just nimelt need, kelle vastu isegi ebamääraste eelarvamuste kandjad võidelda ei tahaks – tavalised internetikasutajad, entsüklopedistid ja väikesed loomeettevõtted. Eks inimestel võibki olla eelarvamusi, see on täiesti loomulik, kuid riikliku poliitika aluseks need ei kõlba, eriti kui samal ajal kõneldakse vajadusest tutvustada eesti kultuuri maailmas ja edendada loomemajandust.
Euroopas on panoraamivabadusele leitud mitmesuguseid lahendusi. Meie naabritest on see näiteks Soomes, Rootsis ja Saksamaal, puudub Lätis ja Leedus. Varem Nõukogude Liidu aladele jäänud riikidest on vabadus kehtestatud Moldovas, Armeenias ja viimati 2014. aastal Venemaal, mis muidu liigse vabaduse poolest just silma ei paista. Euroopa Liidus ühtset suhtumist pole, kuid vajadust reformiks tunnistas isegi eelmine digivolinik Neelie Kroes. Euroopa kodanikuühendused kirjutasid mullu alla deklaratsioonile, milles toetati autoriõiguse ühtlustamist ja panoraamivabaduse kehtestamist kogu ELis. Selle taseme reform võtab muidugi aastaid, kuid siinkohal on Eestil hea võimalus olla taas infovabadusega esirinnas ning näidata Euroopale eeskuju.
Vikipeediat Eestis edendav MTÜ Wikimedia Eesti valmistab neil päevil ette oma ettepanekut panoraamivabaduse kehtestamiseks Eestis, mis lähiajal edastatakse ka riigikogu erakondadele. Loodetavasti võetakse see seal suuremate probleemide ja poliitiliste vaidlusteta vastu, nii nagu soovitab ka terve mõistus. Kaotada pole sellega midagi, kuid võita on palju.
Raul Veede
Artikkel ilmus esmalt Postimehe kultuurilisas AK 24. jaanuaril 2015. Taasavaldamine on kooskõlastatud Postimehe arvamustoimetusega.
http://arvamus.postimees.ee/3065059/raul-veede-uks-vabadus-mida-meil-ei-ole