Intervjuu Helena Eglitiga

Posted on
Helena Eglit. Foto: erakogu

Helena Eglit on Eesti esimene vikiresident. Kui maailma esimene vikiresident, Liam Wyatt, asus Briti Muuseumi juures tööle 2010. aastal, siis nüüd kümmekond aastat hiljem on suund jõulisemalt kanda kinnitamas ka Eestis. Mida see töö aga endas kätkeb ja mida on üldse mäluasutustel pistmist vikiprojektidega?

Räägi natuke sissejuhatuseks endast. Kes sa oled, mida ja miks õpid? Kuhu tahad välja jõuda?

Olen Tartu Ülikooli ajaloo ja riigiteaduste teise aasta tudeng, kuigi praegu teen oma välissemestrit Prantsusmaal ning kevadel Suurbritannias. Seega on vikiprojektidega seotud väljakutsed väga ägedad, sest saan nendega tegeleda kus ja millal iganes soovin.

Ajalugu on mind alati köitnud, sest mulle meeldib ümbritsevat lahti mõtestada. Tunnen, et see aitab säilitada kainet mõistust, et tänases emotsionaalses maailmas toime tulla. Ajalooteaduses köidavad mind kõige enam etnilised konfliktid ning ajaloomälu. Tulevikus tahaksin osaleda rahvusvahelises diplomaatias või liikuda edasi akadeemilisel maastikul. Loodetavasti nii üht kui teist.

Sinu esimene kokkupuude Vikipeedia GLAM programmiga on seotud Eesti-Poola suhetest rääkiva virtuaalnäitusega. Küll ei olnud see aga sinu esimene kogemus Vikipeediaga. Mis oli enne seda ja kuidas jõudsid selle näituse juurde?

Praeguse projekti juurde jõudmine kujunes kuidagi väga orgaaniliselt. Oma esimese artikli kirjutasin Vikipeediasse Premysliidide dünastiast koos kahe kursavennaga ülikoolis Keskaja aine raames. Seejärel pakkus TÜ võimalust teha koos Vikipeediaga projektipraktikat Eesti-Poola suhetest, mida tegime koos Poola vabatahtlikega ning kokku kolmes keeles. Kohati kerkis samuti esile küsimus, missugune on eri rahvaste ajaloomälu: mis on need teemad, mida peaks kindlasti puudutama ning kuidas seda teha tuleks? See oli väga arendav ning silmiavav.

Projektipraktikale järgnes omakorda võimalus suhelda erinevate muuseumitega juba digiresidentuuri projekti raames.

Vikipeedia koostööl muuseumitega on muidugi pikem ja mitmekesisem ajalugu, kuigi siinse projekti raames sai peasjalikult keskendutud just virtuaalnäitustele. Mida aga üks selline Vikipeedia näitus endast üldse kujutab ja kuidas erineb see nö traditsioonilisest näitusest?

Ma arvan, et nii füüsilistel kui ka virtuaalnäitustel on oma plussid ja miinused. Virtuaalnäitusi saab külastada kustahes viibides, need on kogu aeg üleval ning ka internetis ei tohiks ruum otsa saada. Samas on ka muuseumis käimisel ning selle jaoks aja võtmisel oma võlu.

Virtuaalnäitused annavad väga hea võimaluse ka nn riikidevaheliseks koostööks, mis kerkis hästi esile Eesti-Poola suhete näitusega. Loodan, et selliseid projekte tehakse ka edaspidi. Füüsiliselt oleks mitme riigi vahelist näitust hoopis keerulisem ning ressursimahukam kokku panna.

2020. aasta on Eestis digikultuuri aasta ja erinevad pandeemiaga seotud piirangud on aidanud digiteemasid veel enam fookusse tõsta. Füüsilised külastused on kohati olude sunnil asendunud digitaalsetega. Mida sa näed selle valdkonna tuleviku arengute osas?

Vast ei olegi nii oluline, kas maailma kimbutab parasjagu mõni pandeemia või mitte. Sellesuunaline areng on nii või teisiti selge. Interneti sügavustes on väga palju informatsiooni ning üha enam ollakse kimpus valeuudiste ning vandenõuteooriatega. Seetõttu on just kvaliteetse sisu loomine ning selle tähtsuse teadvustamine aina olulisem. Niimoodi tõuseb selgemalt esile ka Vikipeedia roll ning sama teemaga tegelemisest ei pääse ka mäluasutused.

Kuidas sa võtaksid kokku enda viimaste kuude tegevust? Mida õnnestus ära teha? Mis üllatas enim?

Mõnus on teha tööd, mis annab sulle inimesena nii palju juurde. Projekti käigus suhtlesin inimestega Eesti eri paigust ning sain ülevaate sellest, millega tegelevad Eesti mäluasutused. Muidugi laienes ka silmaring ning teadmistepagas! Tundsin, et kasvasin projekti käigus väga palju. Seega ka minu suvi ei möödunud õppimiseta, mis on tore.

Projekti kõige huvitavama osani, virtuaalnäituste loomiseni, jõudsin ma alles üsna projekti lõpus. Päris palju läks aega muuseumikontaktide loomise ning plaanide paika panemisele. Ilmselt see üllataski kõige rohkem – alateadlikult arvasin, et tulen ja kohe läheb tegudeks! Siiski jõudsin ära teha neli virtuaalnäitust ning kindlasti lisandub neid lähiajal juurde.

Mis on vikiprojektidega seoses kõige keerulisem? Kus tuleb rohkem abiks olla?

Kõige keerulisem on ilmselt see hirm, et see on keeruline. Tegelikult ei ole! Mul võttis küll mõni nädal aega, et lõplikult aru saada, kuidas näiteks ühe Vikipeedia artikli üles ehitamine käib, aga tegelikult on see üsna lihtne. Piltide ülespaneku puhul on küll palju väikseid nüansse, mida oleks tarvilik teada. Muud keerulist ei oska ma välja tuua.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tunneb huvi vikiprojektide vastu?

Kui huvi on olemas, siis tasub tegutsema hakata – see on seda väärt! Alati võib pöörduda ka Eesti vikipedistide juurde, kes on väga toetavad ning abivalmid. 

Vikipeedia GLAM programmi kohta Eestis saad lähemalt uurida siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:GLAM

Küsimusi esitas Ivo Kruusamägi.

Intervjuu valmis seerias “Intervjuud vikipedistidega”, mille eesmärgiks on tutvustada inimesi, kes aitavad Vikipeediat luua.

 

Top